Mopsi päritolu on peidetud Idamaade tsivilisatsiooni hämarustesse. Tõug on tõenäoliselt üle 1000 aasta vana ning on aretatud kuningliku perekonna armastatud seltsilisena, pärinedes samast tüvest Pekingi paleekoeraga.
Hiina imperaatorid erinevatest dünastiatest, alates Shangi dünastiast 3000 aastat tagasi, aretasid väikeseid seltsikoeri. Nendele koertele osutati õukonnas erilist tähelepanu: nad omasid isiklikku teenrit ja neid sõidutati spetsiaalselt ehitatud vankris.
17. sajandi lõpus aretasid tõuaretajad niinimetatud "varrukakoeri" - kääbuseksemplare, kes olid piisavalt väikesed, et teha sõitu kuninglike rõivaste tohututes varrukates. Selleks ajaks erines mops selgelt pekingi paleekoerast ja lõvikoerakesest. Kui Hiina sadamad avanesid Euroopa kaupmeestele, pakuti muu kauba hulgas ka koeri.
Kui William III 1688. aastal troonile asumiseks Inglismaale maabus, olid tal kaasas mõned mopsid. Inglased võtsid need väikesed koerad südamesse - umbes sada aastat hiljem olid nad kuninganna Victoria ja Prantsuse Josephine'i lemmikud.

Mops tänapäeval
Tõu kõige iseloomulikumaks tunnuseks on pea ja saba. Kelmikas nägu on vahvalt kortsuline, andes arukust või suurt kurbust väljendava ilme. Kõrvad on lontis, kõrvaotsad riivavad külgedelt nägu. Saba on tugevalt keerdunud seljale.
Mopsi nahk on lahtine, kuid ilma voltideta, välja arvatud pea. Tal on lühike kahekordne karvkate suurepärase aluskarvaga ning ilusa läikiva pealiskarvaga. Värvid on must, hõbedane fawn ja aprikoosi fawn. Iseloomulik on must mask, mustad kõrvad ja must selge joon mööda selga kolju tagaosast sabani.
Mopsil on stabiilne tasakaalukas temperament ning vallatu sõbralik iseloom. Ta on nii laste kui täiskasvanute lemmik, olles väheaktiivne, vähenõudlik koer, kes sobib korteris pidamiseks. Mops on keskmiselt treenitav, võõraste suhtes tavaliselt heatahtlik, kuid hoiatab omanikku võõraste lähenemisest.